Te olete siin: Avalehele > Aruanne > 1. peatükk: Uued suundumused poliitikas ja õigusnormides > Siseriiklik poliitika > Arengud siseriiklikus õiguses
Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelvalvekeskuse
Aastaaruanne 2004:
Narkoprobleemide olukord Euroopa Liidus ja Norras
Viimase aasta jooksul liigitati kanep ümber kahes riigis, kusjuures mõlemal juhul on meedia seda ulatuslikult, kuid mitte alati õigesti kajastanud. Belgias tehti kahest õigusaktist, seadlusest ja kohtumenetluse juhendist koosneva paketi alusel mitu muudatust õigusraamistikku, millest tähtsaim oli ehk kanepitoodete liigitamine teistest uimastitest erinevasse õiguslikku kategooriasse. Sätestati uued õigusrikkumiste liigid, mille kohaselt täisealine, kes sooritab esimese või teise kuriteo, mis seisneb isiklikuks kasutamiseks mõeldud kanepi omamises ilma häiriva tegevuse või probleemse tarbimiseta, peaks maksma ainult trahvi ning oleks kohustatud end politseis registreerima. Jälitustegevust käsitleva direktiivi kohaselt on kanepi isiklikuks tarbimiseks piisav kogus maksimaalselt 3 grammi või üks taim. Häiriv tegevus on siiski karistatav kolme kuu kuni ühe aasta pikkuse vanglakaristusega ja/või rahatrahviga 5000–500 000 eurot, kusjuures raskendavate asjaolude korral, näiteks omamine alaealiste juuresolekul, rakendatakse rangeid karistusmäärasid.
Ühendkuningriigis liigitati kanep ja selle derivatiivid Briti klassifikatsioonisüsteemi B ja A-klassist vastavalt C-klassi. Selle tulemusena vähendati isiklikuks tarbimiseks mõeldud omamise eest määratavat maksimaalset vanglakaristust viielt aastalt kahe aastani, kuid on selge, et kanepi igasugune valdamine on ikkagi kriminaalkuritegu. Kaks omavahel seotud tegurit, st maksimaalne karistus edasitoimetamiskavatsusega valdamise eest ning kanepi valdamine kinnipidamisega karistatava süüteona, jäid muutmata paralleelse seadusandliku tegevuse tulemusena. Politseiülemate ühenduse (Association of Chief Police Officers) suunistes soovitatakse, et politsei peaks valdamise korral vahistamist kasutama ainult teatavatel juhtudel, kui on tegemist suitsetamisega üldkasutatavas kohas või alaealiste juuresolekul. Vahistada tuleks ka alla 18-aastased, et oleks võimalik nad ravile suunata.
Nii Belgia kui Ühendkuningriigi õigusaktid ja suunised käsitlevad konkreetselt kanepi probleemse tarbimise küsimust, mida arutatakse edaspidi käesolevas aruandes.
Viimaste aastate jooksul on paljud riigid teinud oma õigusaktides muudatusi seoses salakaubitsejate vara või sellisel varal põhinevate rahaliste vahendite haldamisega. Iirimaal võtavad Criminal Assets Bureau’ (kuritegelikul viisil hangitud varade büroo) ja Garda National Drugs Unit (Garda narkomaania järelevalvekeskus) oma ühisalgatuse abil vaatluse alla narkootikumide vahendamisega tegelevate keskastme kurjategijate ning kohalike uimastivahendajate varad. Ühendkuningriigis asutati kuritegelikul teel saadud tulu käsitleva aktiga (Proceeds of Crime Act, 2003) varade sissenõudmise talitus (Assets Recovery Agency) ning uute seaduste alusel on politseinikel ja tolliametnikel õigus konfiskeerida raha ja teha vastavaid läbiotsimisi. Akt sisaldab meetmeid, mis abistavad uurijaid kuritegelikul teel saadud tulu väljaselgitamisel ning rahapesu uurimisel (lisateavet rahapesu kohta vaata lahter 1). Šotimaal on tugevdatud õiguskaitse ja kohtuorganite volitusi, et anda neile võimalus suurendada sissenõudmist nii kriminaal-kui ka tsiviilasjades.
Praegusel hetkel ei ole usaldusväärsete andmete puudumise tõttu võimalik anda täpset hinnangut uimastiäri ülemaailmsete tulude kohta. Europol (2002) andmetel on see hinnanguliselt 2–5% maailma sisemajanduse kogutoodangust. Uimastiäri tundub endiselt olevat kõige ulatuslikum üheselt määratletav rahapesu viis. Rahvusvaheline rahapesu hõlmab alati kapitali või kaupade nagu kulla, plaatina või teemantide ebaseaduslikku või ebatavalist liikumist üle piiride (Maailma Tolliorganisatsioon (WCO), 2003c).
Rahapesu käsitleva nõukogu direktiivi 91/308 muudatustega laiendatakse tunduvalt rahapesu mõistet, lähtudes põhiliste õigusrikkumiste laiemast ringist, ning hõlmatakse aruandmise kohustusega ka iseseisvad juristid.
Europoli laiendatud mandaat jaanuarist 2002 annab organisatsioonile pädevused kõigi rahapesuoperatsioonide uurimisel, mille põhiline õigusrikkumine on nimetatud Europoli konventsiooni 2. lisas (Europol, 2002).
Interpol on ehitanud üles ekspertide kontaktpunktide võrgustiku kõigis liikmesriikides, et teavet rahapesu kohta oleks võimalik vahetada kiiremini ja tulemuslikumalt (Interpol, 2002). Maailma Tolliorganisatsiooni poolt välja töötatud Tollide Rakendamise Võrgustik (CEN) on elektrooniline teabe- ja kommunikatsioonisüsteem, mis hakkas tööle 2000. aasta juunis. 2003. aasta juuni seisuga oli sellel rohkem kui 700 kasutajat 130 riigis ja registreeritud üle 700 valuuta konfiskeerimisjuhtumi. 2002–2003. aasta jooksul saavutas rahapesuvastane töökond rahapesu vastu võitlemises märkimisväärset edu. Kõnealune töökond viis edukalt lõpule 40 soovituse muutmise (Rahapesuvastane töökond, 2003a). Erilist tähelepanu pöörati võitlemisele alternatiivsete ülekandesüsteemide kuritarvitamisega (Rahapesuvastane töökond, 2003b).
Hispaanias tunnistatakse 2003. aastal jõustatud uue seadusega, millega reguleeritakse salakaubaveoga seoses arestitud rahalisi vahendeid, kehtetuks kõnealust küsimust käsitlev 1995. aasta seadus. Uue seaduse eesmärk on kiirendada konfiskeeritud kauba identifitseerimiseks ja selle asukoha kindlaksmääramiseks vajalike dokumentide üleandmist, ning laiendada kõnealustest vahenditest abi saajate ringi, et hõlmata rahvusvahelised ja riigiülesed üksused ning välisriikide valitsused. Hollandis uuriti konfiskeerimist käsitleva õigusakti põhjal 10 aastat pärast selle jõustumist kõnealuse ajavahemiku jooksul vastutusele võetud 52 suure kuritegeliku ühenduse varade laadi ja suurust. Selle põhjal järeldub, et hinnangulisest ebaseaduslikult omandatud rahast saaks konfiskeerida ainult 10%, kuid ebaseaduslikult omandatud rahasumma täpset suurust oleks ikkagi raske tõendada. Uurijad soovitavad täiustada teadmisi finantsasjade eeluurimise valdkonnas. Prantsusmaal sätestatakse kriminaalasjade ja armuandmistega tegeleva osakonna (Department of Criminal Affairs and Reprieves) 2002. aasta ringkirjaga täpsed tööeeskirjad ning korraldatakse narkokaubandusel või rahapesul põhinevate rahaliste vahendite järelevalvet, toetudes järeldusele, et uimastipoliitika 1995. aastal asutatud fondi ei ole tehtud olulisi laekumisi.
Kolm riiki Euroopa Liidus tegid olulisi muudatusi oma õigusaktides, mis käsitlevad sõidukijuhtimist pärast narkootikumide tarvitamist. Austrias jõustus 2003. aastal maanteeliiklust käsitleva seaduse 21. muudatus, mille kohaselt on politseinikel õigus paluda sõidukijuhtidelt vereproovi, kui tekib kahtlus, et juhtimisvõime on uimasti mõjul kahjustunud. Karistused testi positiivse tulemuse korral ning tagajärjed juhul, kui sõidukijuht keeldub testimisest, on samaväärsed sõiduki alkoholijoobes juhtimise puhul kohaldatavate karistustega. Peale selle, kõnealuse seaduse kohaselt ei koosta politsei positiivse katsetulemuse korral protokolli narkootiliste ainete seaduse (Narcotic Substances Act) rikkumise kohta, vaid üksnes teatise piirkonna tervishoiuasutustele.
Prantsusmaal käsitleb 2003. aasta veebruaris kehtestatud uus seadus sõidukijuhtimist pärast narkootikumideks liigitatud ainete või taimede tarbimist konkreetse süüteona ning muudab kohustuslikuks kõigi raskes liiklusõnnetuses osalevate sõidukijuhtide testimise. Karistused on palju karmimad juhul, kui uimastitega koos on tarvitatud alkoholi. Peale selle tuleks sõidukijuhte, kes on sattunud raske, kuid mitte tingimata surmava tervisekahjustuse põhjustanud liiklusõnnetusse, süstemaatiliselt testida, kui tekib kahtlus, et nad on kasutanud uimasteid. Peale selle on gendarmerie’l ja politseil luba sõidukijuhte pisteliselt kontrollida.
Soomes märgitakse karistusseadustiku 23. peatüki muudetud versioonis, et sõidukit juhtivale isikule, kelle veres avastatakse narkootilist toimeainet või selle metaboolset derivaati, esitatakse sõiduki joobes juhtimise süüdistus, kui kõnealune aine ei ole arsti määratud. Kui juhtimisvõime on kahjustatud, esitatakse sõidukijuhile ikkagi joobes juhtimise süüdistus olenemata sellest, kas kõnealune aine on arsti määratud või mitte. Kui juhtimisvõime on kahjustatud teiste liiklejate turvalisust ohustaval määral, võib raskes joobes juhtimise eest määrata minimaalselt 60 päeva trahviühiku suuruse rahatrahvi või maksimaalselt kahe aasta pikkuse vanglakaristuse.
Juunis 2003 avaldas Euroopa narkoalaste õigusaktide andmebaas (ELDD) võrdleva uuringu uimastite ja sõidukijuhtimisega seotud õiguslikust olukorrast 16 riigis ning selgus, et politseile sõidukijuhtide testimiseks antud volitused, asjakohased ained ning kasutatavad sanktsioonid erinevad üksteisest suurel määral, kuigi sõidukijuhtimine uimastite mõju all on kuritegu kõigis riikides. Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelevalvekeskus esitas kõnealuse uuringu Euroopa Nõukogu Pompidou rühma maanteeliikluse ja psühhoaktiivsete ainete alasel seminaril juunis 2003.