Siseriiklik poliitika

„Narkoennetuse strateegiad” | Siseriiklik poliitika: õigusaktide hindamine | Arengud siseriiklikus õiguses

„Narkoennetuse strateegiad” (3)

Joonis 1: Valik riikide narkoennetuse strateegiaid

Märkused

Teoreetilisest erinevusest uimastipoliitika, riikliku narkoennetusstrateegia (mis peaks määratlema nii üldised põhimõtted kui ka raamistiku ja eesmärgi) ja tegevuskava (mis rakendab strateegiat, kavandades konkreetsed üksikasjalikud tegevused) vahel ei peeta eri riikide dokumentides alati kinni. Erinevuste tõttu riikide vahel kirjeldame siseriiklikke strateegilisi dokumente nii, nagu need on ametlikult esitatud, üritamata mõisteid ühtlustada või võrdlusi tuua.

Allikas: Liikmesriikide siseriiklikud strateegiad.

prindi

Eelmise aasta aruandes nenditi liikmesriikide seas „siseriiklike narkoennetuse strateegiate” vastuvõtmise tendentsi, mis on Euroopa Liidu uimastipoliitika nurgakiviks, ning see tendents jätkus 2003. aastal (joonis 1). 2003. aastal võeti Taanis, Saksamaal, Leedus ja Sloveenias vastu uimastiennetuskavad ja -programmid ning 2004. aastal oodatakse sama Eestilt ja Prantsusmaalt (lahter 1 OL), mis tõstab narkoennetuse üldise riikliku strateegia raames uimastipoliitikat rakendavate liikmesriikide koguarvu 21-le 25-st (22-le 26-st, kui Norra kaasa arvata) (4) (tabel 2 OL).

Lahter 1 OL: Hiljuti vastu võetud siseriiklikud narkoennetuse strateegiad (EN)

Tabel 2 OL: Olemasolevad „siseriiklikud narkoennetuse strateegiad” EL riikides (EN)

„Siseriiklike narkoennetuse strateegiate” sedavõrd laiaulatuslik rakendamine suhteliselt lühikese aja jooksul (1997–2004) (5) ja kindlapiirilises geograafilises piirkonnas annab võimaluse võrrelda kõnealust nähtust eri liikmesriikides ja saada kogu Euroopa Liitu hõlmav ülevaade.

Esimene tähelepanek on, et üha sagedamini lähenetakse uimastipoliitikale terviklikult ehk „tasakaalustatud lähenemise” teel, kaasates meetmed nii nõudluse kui pakkumise vähendamiseks (6). See joon esineb kõigis analüüsitud dokumentides. Teiseks on tähtsustumas kooskõlastamise roll. Siseriiklikke narkoennetuse strateegiaid viiakse üha enam ellu tsentraliseeritult ja kooskõlastatult (enamikul Euroopa Liidu riikidel on riiklikud kooskõlastusasutused ja koordinaatorid), kuigi piirkondlike ja kohalike asutustega tehakse tihedalt koostööd. Kolmandaks võetakse rohkem arvesse sekkumist kõige alamal tasemel ning strateegiate rakendamise järelevalvet ja hindamist kui vahendeid, millega tagatakse otsuseid tegevate isikute vastutus (vt valikteema hindamise kohta).

Sellest olenemata on nii „siseriiklike narkoennetuse strateegiate” ülesehituses kui sisus olulisi erinevusi. Näiteks erineb oluliselt strateegiate üksikasjalikkus ning meetmetele ja eesmärkidele seatud rõhuasetus. Mõnede dokumentide ülesehitus võimaldab kontrollida esitatud meetmete ja strateegia üldist rakendamist; teised on vähem üksikasjalikud ja esitavad üldisi eesmärke, sidumata neid aga sealjuures tegevussuundade, ülesannete või tulemuslikkuse näitajatega. Uimastipoliitika dokumendid erinevad ka mõistete kasutuse osas: mõnes riigis on võetud vastu tegevuskavad, teistes riikides strateegiad ja kolmandad on rakendanud programme. Mitmesugused poliitilised eesmärgid ja kavad võivad tõepoolest luua väga avara pildi, millel „siseriiklike uimastiennetuse strateegiaid” kujutatakse küllaltki erinevatena (joonis 1). Sellest hoolimata võib tegevuskava, programmi ja strateegia mõistet kasutada vaheldumisi (7) ja need ei pruugi kajastada poliitiliste eesmärkide või kavade erisusi.

Veel üks eri liikmesriikide puhul erinev tahk on siseriiklike narkoennetuse strateegiate tähtajad. Enamik riike on kehtestanud 3–5 aasta pikkuse tähtaja; mõnes riigis hõlmab strateegia siiski 8–10 aastat ja mõned ei ole tähtaega üldse märkinud (tabel 1). Sellest seisukohast tuleks kaaluda „siseriiklike narkoennetuse strateegiate” ning Euroopa Liidu uimastivastase tegevuskava sidumist.

Tabel 1: Siseriiklike narkoennetuse strateegiate tähtajad

Sisulised erinevused võivad kajastada eri poliitilisi eesmärke või narkomaania kui nähtuse erinevaid tunnusjooni eri riikides. Käesolevas aruandes käsitletakse kaht kõige asjakohasemat valdkonda, milles esineb erinevusi: hõlmatud ained ja strateegiate põhieesmärk.

Tabel 2: „Legaalsed uimastid“ riikide narkoennetuse strateegiates
Riik	Alkohol	Tubakas	Alkoholivastane tegevuskava (1)
Belgia	●	●	Ei
Tšehhi Vabariik	●	●	Ei
Taani	–	–	Jah
Saksamaa	●	●	Jah
Eesti	○	○	Jah
Kreeka	●	–	–
Hispaania	●	●	Ei
Prantsusmaa	●	●	Jah
Iirimaa	●	○	Jah
Itaalia	○	–	Jah
Leedu	–	–	Jah
Luksemburg	–	–	Ei
Ungari	●	○	Jah
Holland	●	●	Jah
Poola	○	○	Jah
Portugal	●	○	Jah
Sloveenia	○	○	Ei
Slovakkia	●	●	Ei
Soome	–	–	Jah
Rootsi	–	–	Jah
Ühendkuningriik	○	○	Jah
Norra	●	●	Jah
● tegevus kavandatud; ○ aine mainitud; – andmed ei ole kättesaadavad. (1) Maailma Tervishoiuorganisatsiooni alkoholiandmebaas

Kuigi siseriiklikud narkoennetuse strateegiad keskenduvad põhiliselt uimastiteks klassifitseeritud ainetele, võetakse eriti haridust, ennetamist ja ravi käsitledes mitmetes dokumentides arvesse ka nn lubatud uimastid, peamiselt alkohol ja tubakas (tabel 2). Mõnes riigis seisneb „lubatud uimastite” käsitlemine konkreetsetes meetmetes ja projektides, samas teised üksnes mainivad neid. Paljudes riikides, kes käsitlevad oma narkoennetuse strateegiates ka alkoholi, on olemas ka alkoholivastane riiklik tegevuskava.

Kuigi kõigi riikide üldeesmärgid on samad (nõudluse vähendamine, pakkumise vähendamine jne) ja Euroopa Liidu tegevuskavas 2000–2004 seatakse kuus ühist eesmärki (8), on nende eesmärkide kavandatav saavutamise viis erinev, olenedes vastava riigi uimastipoliitika üldeesmärgist. Peamine erinevus seisneb selles, et mõne riigi eesmärgiks on „uimastivaba ühiskonna” saavutamine, kuna aga teistes on põhieesmärgiks uimastite negatiivsete tagajärgede vähendamine nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks. Olukord ei ole siiski ühene: enamikus „siseriiklikest narkoennetuse strateegiatest” esinevad need kaks eesmärki läbisegi (lisatakse veel teisigi), kusjuures kord rõhutatakse rohkem ühte, kord teist. Valitud eesmärk (ja see, kui suurt rõhku pannakse selle saavutamisele) kujundab „riiklikest narkoennetuse strateegiatest” tulenevad meetmed.

Tunnistades, et erinevused on vajalikud konkreetsete poliitiliste eesmärkide ning kohalike iseärasuste ja kultuuri arvestamiseks, on Euroopa tasandil kooskõlastamise nimel tehtud märkimisväärseid jõupingutusi. Euroopa Liidu kooskõlastatud lähenemisviisi väljatöötamist uimastite suhtes (Euroopa Liidu uimastivastane strateegia ja Euroopa Liidu tegevuskava 2000–2004), mida viimastel aastatel on tugevdatud ja ümber kujundatud, kavatsetakse edaspidi jätkata.

Küsimus, milliseks kujuneb laienenud Euroopa Liidus uimastipoliitika tulevikusuund ja kas 25 erinevat siseriiklikku narkoennetuse strateegiat koonduvad lõpuks Euroopa Liidu katusstrateegia alla (arvestamata piirkondlikke ja kohalikke strateegiaid), on seni lahtine. Sellest hoolimata arutatakse liikmesriikides näiteks küsimust, millised õigusakti liigid (strateegia, programm, tegevuskava) tuleksid liikmesriikide puhul arvesse, milline võiks olla nende kestus, aluspõhimõtted ja kriteeriumid, liikmesriikide vahel arutatakse kollegiaalselt läbi peamised eesmärgid ja sihid.

(3) Arvestades siseriiklike narkoennetuse strateegiate ülesehituse ja sisu suuri erinevusi, ei ole käesolevas aruandes püütud määratlusi ega kontseptsioone ühtlustada. Mõiste „siseriiklik narkoennetuse strateegia” all peetakse seega silmas mis tahes dokumenti, mille valitsus on heaks kiitnud ja kus on kindlaks määratud üldpõhimõtted ja konkreetne sekkumine/eesmärgid, mida (osutatud ajavahemiku jooksul) tahetakse uimastite vallas rakendada, olgu need ametlikult esitatud uimastistrateegia, tegevuskava, poliitiliste märkustena vms. Lisateavet saab Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelevalvekeskuse siseriiklike strateegiate ja kooskõlastusmehhanismide aruandest.

(4) Norra, kes ei ole Euroopa Liidu liikmesriik, on Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelevalvekeskuse liige. Ainult neli 25-st Euroopa Liidu liikmesriigist ei esita (veel) aruandeid niinimetatud siseriikliku narkoennetuse strateegia kohta: Küpros, Läti, Malta ja Austria. Küproses ja Lätis on narkoennetuse strateegia ettevalmistamisel. Austrias on igal liidumaal oma tegevuskava, kuid puudub ühine narkoennetuse strateegia.

(5) See ajavahemik hõlmab ka Hollandit, kelle uimastipoliitika on dokumenteeritud kirjutises Drug policy in the Netherlands: continuity and change (1995) ning erinevates järeldokumentides (XTC 2001, Cocaine 2002, Cannabis 2004).

(6) Tasakaalustatud lähenemisviisi põhimõte kiideti heaks ÜRO Peaassamblee 1988. aasta eriistungijärgu (UNGASS) poliitilises deklaratsioonis: „rakendatakse tasakaalustatud lähenemist nõudluse vähendamise ja pakkumise vähendamise suhtes, mis kindlustavad teineteist, integreeritud lähenemisel uimastiprobleemi lahendamiseks”. Selles peatükis ei ole püütud hinnata liikmesriikide saavutatud „tasakaalustatud lähenemise” ulatust; on lihtsalt täheldatud sellisele lähenemisviisile osutatava tähelepanu suurenemist.

(7) Narkoennetuse strateegiat võib määratleda kui „ühendav motiiv, raamistik otsuste tegemiseks, ühtsuse tagamiseks ja suuna määramiseks” ja tegevuskava kui „plaan või programm üksikasjalikeks tegevusteks” (Strategies and coordination in the field of drugs in the European Union, a descriptive review, November 2002).

(8) (1) Vähendada viie aasta jooksul oluliselt uimastite tarbimise levimust, samuti uute tarbijate tekkimist, eriti alla 18-aastaste noorte hulgas; (2) vähendada viie aasta jooksul oluliselt uimastitega seotud tervisekahjustuste (HIV, hepatiit, tuberkuloos jne) esinemissagedust ja uimastitest põhjustatud surmade arvu; (3) oluliselt suurendada edukalt ravitud sõltlaste arvu; (4) vähendada viie aasta jooksul oluliselt ebaseaduslike uimastite kättesaadavust; (5) vähendada viie aasta jooksul oluliselt uimastitega seotud kuritegude arvu; (6) vähendada viie aasta jooksul oluliselt rahapesu ja ebaseaduslikku kaubitsemist lähteainetega.