Te olete siin: Avalehele > Aruanne > 1. peatükk: Uued suundumused poliitikas ja õigusnormides > Areng Euroopa Liidus > Uimastiäri
Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelvalvekeskuse
Aastaaruanne 2004:
Narkoprobleemide olukord Euroopa Liidus ja Norras
Euroopa Komisjon esitas nõukogule ja Euroopa Parlamendile 1999. aastal Soomes Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralise istungi järeldustest tulenevalt ning vastusena Euroopa Liidu uimastivastasele strateegiale ja tegevuskavale raamotsuse ettepaneku, millega kehtestatakse „kuriteo koosseisu tunnuste ja karistuste miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri valdkonnas”. Ministrite nõukogu saavutas 2003. aasta novembris poliitilise kokkuleppe seoses kõnealuse esimese raamotsusega uimastiäri valdkonnas. Kõnealust raamotsust loetakse uimastiäriga võitlemisel võtmetähtsusega dokumendiks, sest uimastiäriga seotud õigusrikkumiste eest määratavate karistuste vastavusse viimine muutub laienenud Euroopa Liidu liikmesriikide vahel üha tähtsamaks.
Kõnealuse raamotsuse põhimõte on, et liikmesriigid tunnistaksid kriminaalkorras karistatavaks mitte üksnes uimastitega kaubitsemise, vaid ka selle üritamise ja teiste isikute uimastiärile õhutamise ja sellele kaasa aitamise. Nimetatud raamotsuses sisalduvad meetmed on suunatud uimastitega kaubitsejate ning kuritegelike ja terroristlike organisatsioonide vastu, kes hangivad narkokaubanduse teel vahendeid oma ebaseadusliku tegevuse rahastamiseks.
Raamotsuses kavandatakse sanktsioonide kehtestamist isikute suhtes, kes osalevad ÜRO konventsioonide ja EÜ otsustega hõlmatud ainetega kaubitsemisel mis tahes etapis: nimetatud ainete tootmisel, müügiks pakkumisel, veol, levitamisel ja omamisel või ostmisel kaubitsemise eesmärgil. Otsuses palutakse riikidel tagada, et „kuritegusid ... karistataks kriminaalkorras karistustega, millega kaasneb vähemalt 1–3-aastane vabadusekaotus” või 5–10-aastane vabadusekaotus, kui õigusrikkumine on seotud suurte uimastikoguste või kõige tervistkahjustavamate uimastitega. Raamistiku tuum seisneb uimastiäri ühise määratluse esitamises Euroopa Liidu tasemel ja soovituslike karistuste ettenägemises nimetatud õigusrikkumise eest Euroopa Liidus. Liikmesriikide kokkuleppe saavutamiseks tuli ületada riikidevahelised erinevused isikliku tarbimise määratlemisel. Seetõttu jäävad raamotsusest välja isikliku uimastitarbimisega seotud õigusrikkumised, mis on määratletud liikmesriikide siseriiklikus õiguses.
Raamotsus jõustub selle avaldamise kuupäeval Euroopa Liidu Teatajas ja liikmesriikidel on aega 18 kuud, et võtta kõnealuse õigusakti täitmiseks vajalikud meetmed.